Kiritöö - Nõialoits

Tarkusi vanu mul õpetas ema veel enam teadis mu vanaema kuis leida õnne ja õnnetust välti kuis peita vikerkaart maavillast kleiti kuis hoida vete pealt eemale parmu kuis leida allikast tulevast armu Nägingi sind vana männipuu ees hurmarohtusid korjates teelt jälgisin kaua ei reetnud end ma kartsin sind minema kohuta Hääletult kõndisid iidsesse laande hõljusin õhus sind koduni saates seal kus on lagendik varjatud hiies leidsin su osmiku kuldsetes kiirtes Päev läbi nüüd keerutan suurt tuulesõlme lootes, et lõpuks see toob mulle õnne saadan su õuele tormise raju mis maani su läve ees painutaks paju nõnda saad teada, et ikka mu meel armastust täis sinu vastu on veel Punusin pärjad siis sulle ja mulle puistasin oomeneid kuldsesse tulle tulin su juurde, et pärjata pea olla sul ainus ja olla sul hea Pagesid paanikas mätaste taha jätsid mind tühjalt ja närtsinult maha mina ei mõistnud su õudu ja pelgu hüüa mu poole ja too mulle selgust Päev läbi nüüd... Tean, et sa raba sees puudega räägid tean, et ei pelga sa madu ei sääski tean, et sa üksinda rändad siin ilmas eemaldund kõigist ja kõigest jäänd ilma Kas siis ka mina kui nõid sul ei kõlba kas ei saa hakata ma siis su hõlma kui minu vägi su peale ei mõju kui raiskan asjatult loitse ja sõnu leiad mind peagi sa ohverduskivilt mu ihust saab sinule lahkumiskiri Päev läbi... Oh loida suur tuli ja valgusta päeva sädemeid pillu, mis võimsama väega langeksid südame mehele et ta kord paneks mind tähele kui siis on lõpp, on ka lõpp sellel lool vaata, kas õnne sa leiad veel soost