Sõpruse Puiestee - Hüvasti Tallinn

Kõndides üksi mööda Tallinna tänavaid,
mõtlen, et homme siis ongi see päev.
Kus tõusen ma vaikselt ja sind ei ärata,
pakin ma asjad ja ära siit läen.

Jäävad maha paekivimüürid ja väravad,
maha jääb tee, mida astus me jalg.
Maha jääd sina, kel silmad on säravad,
ei puuduta enam mu palet su palg.

Seisan ma vaksali esisel väljakul,
pimedus, vaikus ja tühjus - on öö.
Täiskuu puudutab katuseharjakuid,
Raekoja kell enam mulle ei löö.

Hüvasti sõbrad, teid iial ei unusta,
hüvasti kodulinn, maja ja teed.
Oleks, et kohti on kusagil paremaid -
kaugused mööduv kaugemaks teeb.

Kõndides üksi mööda Tallinna tänavaid,
mõtlen, et homme siis ongi see päev.
Kus tõusen ma vaikselt ja sind ei ärata,
pakin ma asjad ja ära siit läen.

Jäävad maha paekivimüürid ja väravad,
maha jääb tee, mida astus me jalg.
Maha jääd sina, kel silmad on säravad,
ei puuduta enam mu palet su palg.